Õpilastööde vormistamine

5. ÕPILASUURIMUSE JA PRAKTILISE TÖÖ VORMISTAMINE

Käesolevas peatükis kirjeldatu on aluseks Paide Gümnaasiumis valmivate õpilasuurimuste või praktiliste tööde kirjalike osade, aga ka kõigi teiste pikemate kirjalike tööde vormistamisele.
 

5.1. Üldnõuded töö vormistamisel

Töö vormistatakse arvutis lehel A4. Lehe veerised st lehekülje vaba ruum on 3 cm vasakust ja 2 cm teistest servadest.

Kirjatüüp on Times New Roman, tähe suurus 12 punkti (12 pt), reavahe 1,5.

Tekst joondatakse nii vasak- kui ka parempoolse serva järgi, st tekst on rööp- ehk täisjoondatud (Justified).

Töös jaotatakse tekst lõikudeks. Tekstilõigud eraldatakse laiema vahemikuga nn plokkstiilis 12 pt. Töös ei kasutata taandridu (v.a ilukirjanduslik tekst).

Tuleb vältida töö peatüki alustamist ja lõpetamist tabelitega, joonistega, loeteluga.

Teksti esile tõstmise kasutamisel tuleb olla mõõdukas. Kasutatakse 1-2 erinevat vormindamise võtet (kaldkiri, rasvane, l a i e n d a t u d ), mida järgitakse terve töö vältel.

Võõrkeelsed sõnad, selgitused eestikeelses tekstis tuuakse kaldkirjas ja on sulgudes kohe selgitava sõna järel peale tühikut.

Kõik kirjalikud tööd koostatakse arvutil ja vajadusel prinditakse valge paberi ühele poolele formaadis A4. Kirjalike tööde vormistamisel on kõige olulisem stiiliühtsus kogu töös. Kõikides peatükkides peab olema tekst ühtemoodi kujundatud.

5.2. Leheküljenumbrid

Kõik leheküljed alates sissejuhatuse teisest leheküljest (mitmelehelise sissejuhatuse korral) või töö teoreetilise osa esimesest leheküljest (ühelehelise sissejuhatuse korral) nummerdatakse. Numbrid paigutatakse lehekülgede jalusesse alla keskele, kirjatüüp Arial, tähe suurus 10 punkti (10 pt). Eespool olevaid lehti võetakse nummerdamisel küll arvesse, kuid leheküljenumbreid neile ei lisata. Leheküljenumbreid ei kasutata resümee ja lisade puhul (kuid need kajastuvad sisukorras).

5.3. Pealkirjad

Peatükke alustatakse uuelt lehelt, alapeatükke alustatakse jooksvalt leheküljelt, jälgides, et lisaks pealkirjale mahuks leheküljele ka järgnevat teksti vähemalt kolm rida. Peatüki pealkirja ja järgneva teksti vahele jäetakse nn plokkstiilis vahe 12 pt (üks tähekõrgus). Pealkirjades sõnu ei poolitata, lühendeid ei kasutata. Pealkirjad joondatakse lehe vasakusse serva (v. a lisade pealkirjad, need asuvad lehe paremas servas) ja pealkirja lõppu ei panda punkti.

Pealkirjad vormistatakse järgmiselt:
PEATÜKI PEALKIRI joondatakse lehe vasakusse serva (Heading 1/Pealkiri 1) Arial, 14 pt, rasvane, kõik trükitähed, lõiguvahe (enne ja pärast) 12 pt ja reavahe 1,5; must.
Alapeatüki pealkiri joondatakse lehe vasakusse serva (Heading 2/Pealkiri 2) Arial, 14 pt, rasvane, esimene suurtäht, lõiguvahe (enne ja pärast) 12 pt ja reavahe 1,5; must.
Punkti pealkiri joondatakse lehe vasakusse serva (Heading 3/Pealkiri 3) Times New Roman 12 pt, rasvane, esimene suurtäht, lõiguvahe (enne ja pärast) 12 pt ja reavahe 1,5; must.
Lisa 1. Pealkiri joondatakse lehe paremasse   serva   (Heading   4/Pealkiri   4) Times New Roman 12 pt, rasvane, esimene suurtäht, sõna Lisa ja selle number on kaldkirjas, lõiguvahe (enne ja pärast) 12 pt ja reavahe 1,5; must.
 

5.4. Nummerdus

Töös ja sisukorras nummerdatakse araabia numbritega järgnevad osad alustades number ühest: peatükid, alapeatükid ja nende alajaotused. Peatüki alapeatüki number peab sisaldama ka vastava peatüki numbrit. Sissejuhatust ja kokkuvõtet ei nummerdata. Kõik lisad tuleb nummerdada alates number ühest ja need paigutatakse kaldkirjas lehekülgede paremale ülaserva. Lisade esimene leht kajastub sisukorras pealkirjaga LISAD.
 

5.5. Loetelud

Loetelud peavad olema ühtsed terve töö vältel. Loetelud vormistatakse ühe plokina jälgides järgmisi nõudmisi:
esimene väiketäht;
reavahe 1,5;
peale sissejuhatavat rida ja ridade vahel ei ole lisatud lõiguvahe 12 pt.

Loetelupunkte võib tähistada araabia numbrite, väiketähtede, mõttekriipsude ja tärnide või muude graafiliste kujunditega. Nummerdust kasutatakse enamasti siis, kui fookuses on loetelu koostisosade järjekord või arv, muudel juhtudel on pigem jätta numbrid või tähed ära ning asendada need graafiliste kujunditega. Üksikutest sõnadest koosnev loetelu kirjutatakse ühte ritta, loendieraldajana kasutatakse suluga arve või suluga väiketähti. Loendi elemendid eraldatakse komadega, lause lõpeb punktiga.

Näide: Tähtsamad kasvuhoonegaasid on: a) veeaur, b) süsinikdioksiid, c) metaan.
 

5.6. Töö keeleline vormistamine

Keel (eesti, vene, inglise, saksa vms), milles töö on kirjutatud, peab olema töö sisust lähtuv ning kokku lepitud juhendajaga. Töös kasutatakse teaduslikku stiili ja normikohast õigekirja. Kirjapandu peab olema selge, täpne, neutraalne ja korrektne. Kasutatavad põhimõisted, mis ei ole lugejatele üheselt mõistetavad, seletatakse lahti kirjanduse ülevaates. Töö kirjutamisel tuleb jälgida, et üks lause väljendaks ühte mõtet, üks lõik - ühte mõttearendust.

Võõrkeelsest kirjandusest refereeritud mõiste, mille tähendus ei ole eesti keeles kõigi jaoks üheselt tuntud, tuleb töös esimest korda mainides sulgudes kursiivkirjas ka originaalkeeles välja tuua.

Näide: Enesetõhusus (self-efficacy) on tugevalt seotud õpitulemustega.

Võõrkeelsest kirjandusest materjali tõlkimisel peab kindlasti jälgima lauseehitust ning püüdma vältida liiga pikki lauseid.

Töö kirjutatakse kas umbisikulises vormis (tehti, uuriti ja järeldati), meie-vormis (tegime, uurisime ja järeldasime) või mina-vormis (tegin, uurisin ja järeldasin). Esimene variant on uurimistöödes kõige enam kasutatav. Ülejäänuid kasutatakse pigem praktiliste tööde korral. Meie-vorm sobib siis, kui tööl on mitu autorit. Igal juhul peab vorm olema kogu töös ühtne.

Sama kehtib ka ajavormi (olevik või minevik) kasutamise kohta.
 

5.7. Tabelite, jooniste ja valemite vormistamine

Tabelid ja joonised võimaldavad esitada süstematiseeritult ja ülevaatlikult arvandmeid ning seoseid või illustreerida teksti.

Iga tabel on nummerdatud (Tabel 1, Tabel 2 jne) ning varustatud pealkirjaga, mis paikneb tabeli kohal, nagu on näha näidiseks toodud tabelis 1. Tabelite numbreid hakatakse lugema alates esimesest tabelist töös. Pealkiri peab olema võimalikult lühike ja selge, kuid samas mõtestama tabeli sisu lahti ka tööd mittelugenud inimesele. Tabelile peab olema (eelneva) teksti sees viidatud.

Tabel 1. Uurimuses osalenud õpilaste jagunemine klassiti ja maakonniti

Tabel peab olema loetav ka põhiteksti süvenemata. Tabelis kasutatud sümbolid ja lühendid seletatakse lahti tabeli all. Tabeli veergudel ja ridadel peavad olema nimetused, mis on andmetest eraldatud. Tabelis olevatele arvudele ei lisata ühikuid, vaid need esitatakse veeru/rea päises. Tabelite kujundus peab olema kogu töös ühtne.

Mahukad tabelid, mille esitamata jätmine töö põhiosas ei vähenda töö selgust, on mõistlik panna töö lisasse. Lisades alustatakse tabelite nummerdamist igas lisas uuesti.

Joonisteks nimetatakse kõiki teisi illustratiivseid materjale, nagu graafikud, diagrammid, skeemid, pildid, fotod, kaardid jne. Joonised on sarnaselt tabelitele nummerdatud ja varustatud allkirjadega ning neilegi viidatakse tekstis. Erinevus on selles, et joonise allkiri asub joonise all, nagu on näha näidiseks toodud joonisel 1.

Joonis 1. Mentorluse positiivne mõju õpilasele

Oluline on silmas pidada, et tabelarvutusprogrammis diagrammi koostamisel ei lisataks sellele tiitlit (seda asendabki joonise allkiri).
 

Joonis 2. Küsimustikule vastajate vanuseline jaotumine (n = 29)

Suurem hulk illustreerivaid jooniseid (nt fotod), mille esitamata jätmine töö põhiosas ei vähenda töö selgust, on mõistlik panna töö lisasse. Lisades alustatakse jooniste nummerdamist igas lisas uuesti.

Jooniste allkirjade ja tabelite pealkirjade lõppu punkti ei panda. Nii jooniste kui tabelite puhul tuleks jälgida, et all- ja pealkirjad oleksid üheselt mõistetavad ning annaks edasi olulist informatsiooni.

Diagrammidel ja graafikutel peavad olema teljed märgistatud ja lisatud ühikud.

Joonised ja tabelid paigutatakse lehekülje keskele ning töös võimalikult lähedale tekstile, kus neid esmakordselt viidatakse.

Tabel/joonis ja selle peal-/allkiri moodustavad ühe lõigu.

Kui joonis või tabel ei ole ise loodud või ei põhine enda kogutud andmetel, siis tuleb joonise allkirjale või tabeli pealkirjale lisada viide allika(te)le
 

5.8. Viitamine

Viidata tuleb kõigile allikatele, milles esitatud mõtteid või andmeid kasutatakse, väljaarvatud üldtuntud faktid (nn õpikutõed).

Võõraste mõtete esitamist enda omade pähe käsitletakse plagiaadina, mille tuvastamisel on retsensendil ja töö kaitsmise komisjonil õigus sõltuvalt eksimuse ulatusest kas tööd üldse mitte hinnata või hinnata oluliselt madalamalt. Kindlasti tuleb viidata ka teiste autorite fotodele, graafikutele jm illustratiivsele materjalile.

Viide koosneb kahest osast:
1. tekstisisene viide,
2. viitekirje kasutatud allikate loetelus (peatükis Kasutatud allikad).

Alapeatükis 5.9. vaadeldakse lähemalt viitekirjete koostamist kasutatud allikate loetelu jaoks ning alapeatükis 5.10. tekstisisest viitamist.

Allikatena kasutatakse teaduslikke või vähemalt teaduslikkusele pretendeerivaid materjale. Allikmaterjalidena ei kasutata näiteks ajaviiteajakirju, välja arvatud juhul, kui need ongi töö uurimisobjektideks. Väga kriitiline tuleb olla internetiallikate (sh Vikipeedia) suhtes.

Teiste autorite seisukohti või andmeid võib esitada tsitaatidena või refereeringutena. Tsitaat on sõnasõnaline väljavõte viidatava kirjatüki tekstist. Tsitaatidena tuuakse välja eriti ilmekad ja huvitavad mõtted või näited. Tsiteerimist kasutatakse võimalikult harva.

Tsitaat peab olema jutumärkides ning lõppema viitega. Kui tsitaadis on mõned sõnad või laused, mis pole töö seisukohast olulised, võib need tsitaadist välja jätta, kuid väljajätt peab olema tähistatud.

Lühemad väljajätted märgitakse punktidega … . Pikemad väljajätted märgitakse nurksulgudes kolme sidekriipsuga [---]. Lühendus ei tohi muuta originaalteksti mõtet.

Näide: „Kogutud andmete analüüsimine, tõlgendamine ja järelduste tegemine on uurimuses otsustava tähtsusega. [---]. Analüüsietapis saab uurijale selgeks, millised on vastused tema poolt püstitatud probleemile.“ (Hirsjärvi jt 2010, lk 206)

Peamine viis kirjanduse allikatele viidata on refereering. Sellisel juhul võetakse teise autori mõte kokku või jutustatakse ümber. Refereeringu puhul ei kasutata jutumärke, kuid tekstist peab olema selgelt nähtav, kust ühe autori refereering algab ja kus lõpeb.

Näide: Edu saavutamisele suunatud eesmärkidega õppija soovib näidata oma häid võimeid ja oskusi ning tõestada enda võimekust võrreldes teistega (Covington, 2000). Õppimise protsessi asemel keskenduvad edu saavutamisele suunatud inimesed pigem õppimise tulemusele (Eppler ja Harju, 1997).
 

5.9. Viitekirjete koostamine

Erinevates (teadus)valdkondades kasutatakse erinevaid viitamissüsteeme. Viitekirjete ja viidete koostamisel tuleb kasutada ühes töös ainult ühte süsteemi.

Kui viide kehtib ühe lause kohta, kirjutatakse lauset lõpetav punkt sulgudes oleva viite järele. Kui tsitaat või refereering koosneb mitmest lausest, esitatakse viide pärast viimase lause punkti; viite lõpusulu järele sel juhul punkti ei panda.

Näited:

Lause refereering: Siin võib tõmmata paralleeli järgmises alapeatükis pikemalt käsitletava Pierre Bourdieu kontseptsiooniga habitus’est, mis on samuti igapäevase ja harjumusliku käitumise alus. Kui häbitus’el on keskkonnaga sarnased struktuurid, tajutakse neid loomulike ja enesestmõistetavatena ning teadvuse sekkumine pole oluline (Käärik, 2013).

Lõigu refereering: Endel Tulving eristab semantilist ja episoodilist mälu. Semantilises mälus säilitatakse informatsiooni lauselises vormis (tegemist on keelel baseeruva informatsiooni kodeerimise viisiga). Selle mälu talitlus põhineb informatsiooni kodeerimisel mõisteliste alluvussüsteemidena, nende säilitamise ja reprodutseerimisena. Informatsiooni meeldejätmisel toimub selle abstraheerimine ehk vabastamine kontekstuaalsetest ja situatiivsetest elementidest. (Tulving 1993, lk 67)

5.10. Autori/aasta viitamine

Nime/aasta viitamine on kõige levinum viitamissüsteem. Viiteks kirjutatakse viidatava autori nimi ja teose ilmumisaasta, trükiallika puhul lisatakse ka leheküljenumber; viitekirje asub kasutatud materjalide peatükis  nummerdamata või nummerdatud loetelus.
Näide: Selline protsess toimub põhjavee väljapumpamisel, sest siis puutub vesi kokku õhuhapnikuga ja raud(2+)ioonid oksüdeeruvad raud(3+)ioonideks (Hiiob 2005, lk 5). Põhjavee rauasisaldus sõltub põhjaveekihist, sest kivimites sisalduv raud suurendab rauasisaldust vees.

Kahe autoriga teosel pannakse viites sulgudesse mõlema perekonnanimed ning nende vahele sõna ja. Juhul kui refereeritava(te) autori(te) nimi on osa tekstist, lisatakse ilmumisaasta nime(de) järele sulgudesse.
Näide: Eppleri ja Harju (1997) arvates keskenduvad edu saavutamisele suunatud inimesed peamiselt õppimise tulemusele.

Kolme ja enama autoriga teosel pannakse sulgudesse esimese autori nimi ning lühend jt.
Näide: Demograafilised muutused ei sõltu ühiskonna muutustest (Jänes-Kapp jt, 2005).

Mitmele allikale koos viitamise korral kirjutatakse viidatavate autorite nimed ja teoste ilmumisaastad, alustades vanimast, trükiallika puhul lisatakse ka leheküljenumber, ning nende vahele pannakse semikoolon.
Näide: Atoopiline dermatiit (AD) on krooniline põletikuline nahahaigus, mis on kõige varajasem allergia ilming lapseeas. AD avaldub enamasti kahe esimese eluaasta jooksul. Ligi kahel kolmandikul juhtudest kandub haigus ka täiskasvanuikka. (Leung jt, 2004; Baker, 2006; Sugiyama jt, 2007; Volke ja Silm, 2008)

Internetiallikale viidates märgitakse autor või selle puudumisel lehe omaniku (asutuse) nimi ja aasta.
Näited:
Rebaste ristimine on õppeaasta alguses üks oodatumaid sündmusi (Puka Põhikool, 2008).
„Meeter (kreeka sõnast metron 'mõõt'; lühend m) on SI-süsteemi põhiühikute hulka kuuluv pikkusühik. Meeter on pikkus, mille läbib valgus vaakumis 299792458-1 sekundi jooksul.“ (Eesti metroloogia keskasutus, 2018)
 

5.11. Kasutatud allikate loetelu vormistamine

Kasutatud allikate loetelu töö lõpus hõlmab endas kõiki viidatud allikaid. Materjali, mille autor küll läbi töötas, kuid mida töö lõpptekstis ei ole refereeritud ega tsiteeritud, allikate loetellu ei lisata.

Kasutatud allikad esitatakse loetelus kirjete tähestikulises järjekorras, kusjuures ühe autori tööd reastatakse ilmumisaasta järgi. Tähestikulise järjekorra puhul paigutatakse ette ladinatähestikulised ning seejärel slaavitähestikulised allikad.

Viitekirjes esitatakse minimaalselt vajalikul hulgal kindlaksmääratud järjestuses allika tuvastamist võimaldavad andmed: autor, pealkiri, ilmumisandmed. Need andmed eraldatakse üksteisest kindlate kirjavahemärkidega: punkt, koma, koolon, mõttekriips, ümar- ja nurksulud. Kirje koostatakse viidatava algallika keeles. Pealkirjades lühendeid ja jutumärke ei kasutata.

Autori(te) eesnime(d) võib välja kirjutada või kasutada ainult initsiaali (lõpeb punktiga!), kuid kõigis kirjetes tuleb kasutada ühesugust süsteemi.

Järgnevalt kirjeldatakse erinevatele allikatele viitamist autor/aasta viitamise korral.

Raamat
Autori perekonnanimi, initsiaal. (ilmumisaasta). Pealkiri. Koht: kirjastus.
Näide: Hayman, P., Hume, R. (2005). Linnusõbra taskuraamat. Tallinn: Varrak.

Ilma autorita teose korral algab kirje teose pealkirjaga.
Pealkiri (ilmumisaasta). Koht: kirjastus.
Näide: Maailma riigid (2001). Tartu: Regio.
 

Ajakirjaartikkel
Autori perekonnanimi, initsiaal. (ilmumisaasta). Artikli pealkiri. Ajakirja nimi, number, artikli lehekülje numbrid.
Kui artikkel on olemas ka internetis, siis täiendatakse kirjet vastavate andmetega. 
Näited:
Tätte, J. (2017). Purjelaeval Panamast Papeeteni. Go Reisiajakiri, 4, 34-43.
Rinehart, J. S. & Short, P. M. (1993). Teacher empowerment and school climate. Education, 113(4), 592–596.
Mark, M. (2016). Öine tähistaevas pakub teistmoodi pildistamiselamusi. Eesti Loodus, 1, 6267. Kättesaadav ka internetist: http://www.eestiloodus.ee/arhiiv/Eesti_Loodus01_2016.pdf  (21.09.2017).

Artikkel ajalehes
Autori perekonnanimi, initsiaal. (ilmumisaasta). Pealkiri. Ajalehe nimi, kuupäev.
Näited:
Org, A., Sepp, V. (2017). Kuidas õpetada tulevasi loojaid ja leiutajaid? Õpetajate Leht, 25.08.
Orav, A. T. (2018). Viies Eesti gümnaasiumis on klassijuhataja asemel mentor. Eesti Päevaleht, 03.12.2018. Kättesaadav ka internetist: https://epl.delfi.ee/news/eesti/viies-eestigumnaasiumis- on-klassijuhataja-asemel-mentor?id=84625233 (25.08.2020).

Elektroonilised allikad
Autori perekonnanimi, initsiaal. (ilmumisaasta). Pealkiri. [allika tüüp (e-õppematerjal, video, e-raamat vms)] Internetiaadress (materjalide kasutamise kuupäev).
Kui teksti autor ei ole tuvastatav, siis pannakse autori kohale veebilehe omaniku (asutuse vms) nimi.
Kui elektroonilise allika tüüp ei ole täpselt määratletav (on näiteks lihtsalt ettevõtte veebileht vms), siis kasutatakse üldist tähist [WWW].
Kui ilmumisaasta puudub või ei ole tuvastatav, siis pannakse selle kohale materjalide kasutamise aasta.
Näited:
Tuulik, D. (2011). Tekstiilkiudude liigitus. [e-õppematerjal] http://eprints.tktk.ee/154/1/ tekstiilkiudude_liigitus.html (29.04.2017).
Eesti Seksuaaltervise Liit (2017). Soovimatu rasedus ja raseduse katkestamine. [WWW] http://www.amor.ee/47584 (29.09.2017).
Suomi (2017). World War I: Every Day. [Video] https://www.youtube.com/watch?v=TVJq RVKmivg (21. 09 2017).
Gümnaasiumi riiklik õppekava (2011). 14.02.2018, 9. https://www.riigiteataja.ee/akt/129082014021?leiaKehtiv (14.04.2019).
Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. (2010). 13.03.2019, 119. https://www.riigiteataja.ee/akt/122012018003 (14.04.2019).

Arhiivimaterjalid
Säiliku nimetus. Arhiivi nimetus, fondi (f) number, nimistu (n) number, säiliku (s) number.
Näide: Jaani kiriku meetrikaraamat. Eesti Ajalooarhiiv, f 1294, n 1, s 113 A I-III.

Kirjastamata allikate viitamise puhul on oluline anda allikate loetelus piisavalt informatsiooni, et lugejal oleks võimalik allikad üles leida. Kirjastamata allikad on õpilasuurimused või praktilised tööd, memuaarid, intervjuud, kirjad jms.
Näited:
Maasika, P. (2019). Valgustugevus Paide Gümnaasiumi õpperuumides: uurimistöö. Paide Gümnaasium
Paju, J. (2017). Suuliselt autorile, 20.11.
Kuusk, K. (2017). Vastused küsimustele: e-kiri, 18.09.