Süüria kodusõda on kestnud juba üle kümne aasta, põhjustades ulatuslikke inimohvreid ja hävingut. Konflikt on sundinud miljoneid oma kodudest lahkuma, otsima turvalisemat elu naaberriikides või kaugemal.
Paide Gümnaasiumi ühiskonnaõpetuse õpetaja Eimar Veldre
Kuidas ja miks Süüria kodusõda alguse sai?
Sõda sai alguse tegelikult rahumeelsetest protestidest. Süüria inimesed tahtsid teistsugust valitsust, sest seal oli autoritaarne režiim, mille valitsejaks oli Bashar Al-Assad. Kiiresti läksid need rahumeelsed protestid üle vägivaldseteks konfliktideks valitsejate relvajõudude ja protestijate vahel. Relvad imbusid kiiresti sisse, tekkisid ka relvastatud üksused – erinevad islamiäärmuslased hakkasid kasutama seda olukorda ära ja õige pea muutus see ulatuslikuks sõjaks, mis hõlmas kogu riiki. Miljonid inimesed Süüriast olid sunnitud põgenema. Mõned Türki, mõned Liibanoni, miljonid inimesed jõudsid Euroopasse ja ka sajad Eestisse.
Millised tegurid viisid Bashar Al-Assadi kukkumiseni Süürias?
Bashar Al-Assadi režiim toetus viimastel aegadel tegelikult väga palju välistoetusele. Kodusõda arenes nende aastate jooksul selliseks, et Al-Assadi režiim ei kontrollinud enam suuremat osa Süüria territooriumist. Riigi põhjaosas olid Türgi toetatud üksused, riigi kirde- ja idaosas on kurdide üksused, keda taustal toetab Ameerika Ühendriigid. Kõige suurem Bashar Al-Assadi toetaja oli Venemaa. Venemaa tugi jäi aina õrnemaks ja seda tasakaalu on raske leida. Kui elanikkonna toetust ei ole, siis väga kaua vägivallaga olukorda kontrolli all ei ole võimalik hoida. Tavaliselt diktaatorlikud režiimid kukuvadki väga kiiresti, kui neil põhi ehk sõjaline toetus, alt ära kaob.
Kas praegu on realistlikke samme või lahendusi, mis võiksid aidata Süüria kodusõda lõpetada?
Iga kodusõja lahenduseks on kaks viisi: kas üks pool saavutab otsustava ülekaalu ja rullib teise poole üle või asutakse läbi rääkima. Arvestades, et Süüria on päris mitmekesine ala – seal on etnilises mõttes araablasi, palestiinlasi ja ka neist erinevaid rahvaid nagu kurdid – siis on väga raske kokkuleppeid teha, sest ka varasemas režiimis on kurdid alla surutud ja ka araablased pole omavahel kõige paremini läbi saanud. Kõige tähtsam on rahu. Et ei oleks sõjategevust ja inimeste tagakiusamist. Võib eeldada, et mingil määral on suurriigid taustal toetamas seda, et seal piirkonnas tuleks rahu.
Kas ja kuidas Süürias toimuv mõjutab Euroopat?
Kui olukord jääb stabiilseks, siis me saame öelda, et need samad islamiäärmuslased, kes on maalinud Euroopat nende põhivaenlasena – ohuna, keda tuleks rünnata – siis kui tekiks sinna selline mõõdukas valitsus, võibolla meie maitse järgi mitte nii demokraatlik, pigem teatud ühiskonna seisukohalt konservatiivne, aga siiski stabiilne, siis saaksime ka meie rahulikumalt hingata. Näiteks terrorism – et araabia ühiskonnad suudavad ise oma seas oma äärmusi ära maandada ja hoida teatud normaalsusteni. Majanduslikus mõttes selle piirkonnaga koostöö tegemine võiks olla ju miski, millest võita.
Ala’a Atiya, Süüria põgenik
Mis oli Teie peamine põhjus Süüriast lahkumiseks?
Lahkusin Süüriast sõja tõttu, aga proovisin seal ellu jääda, kuni maja pommirünnakus hävis ja olin kaotamas oma ainsa tütre.
Milline oli Teie teekond Eestisse?
See oli nagu surmateekond. See oli tõeline surm, see oli halb ja raske aeg. Ma sisenesin Türki ja ma ei saanud seal elada, sest ma ei leidnud sobivat tööd ja keegi ei toetanud mind seal ega hoolitsenud minu tütre eest. Läksime merele kummipaadiga, mis suurte lainete tõttu oleks peaaegu uppunud. Saabusin Kreekasse, kus viibisin üheksa inimesega telgis. Pöördusime ÜRO poole ja taotlesime ümberasustamist Euroopasse. Nad otsustasid, et Eesti sobib mulle.
Kas teil on lähedasi, kes jäid Süüriasse? Kui jah, siis kuidas nad toime tulevad?
Minu pere jäi Süüriasse ega lahkunud. Minu ema on õpetaja, mu vend advokaat, õde arst, teine vend IT-spetsialist ning mul on veel teine õde, kes õpib Damaskuse ülikoolis ajakirjandust ja rahvusvahelist meediat ning kolmas vend õpib gümnaasiumis. Olukord on väga-väga raske – isegi kõige lihtsamat eluks vajalikku ei ole käepärast. Leiba on raske saada, elektrit on ainult tund või kaks päevas ja transport on kütusepuuduse tõttu raskesti kättesaadav.
Milline oli Teie elu enne kodusõja puhkemist?
Mul oli enne sõda suurepärane elu, elasin oma perega rahus – sõja tõttu tekkis meil ainult lahkuminek. Ma vihkan seda sõda, mis mind perekonnast eraldas.
Kuidas on Teid Eestis vastu võetud?
Olen väga õnnelik, et olen Eestis, oma teisel maal, paigas, mis andis mulle armastuse ja turvatunde ning kompenseeris pere ja kodumaa lahkumise. Inimesed on lahked ja imelised, ausad ja siirad. Nad võtsid omaks mu üksinduse ja valu ning pakkusid mulle ja mu tütrele turvalisust, mis on maailma kõige kallim.
